Funktsionalism filosoofias: Gilles Deleuze.Funktsionalism filosoofias: Gilles Deleuze.Hea näide Deleuze’i suhtumisest filosoofiasse on tema loeng Leibnizist 15. aprillil 1980. aastal (Deleuze 1980). Ta küsib selles loengus, et millega filosoof tegeleb. Ning jätkab: “I want to say very quickly how I recognise philosopher in his activity. One can only confront these activities as a function of what they create and their mode of creation. /---/ For me, a philosopher is someone who creates concepts.” Filosoofid ei vaatle, ei reflekteeri, ei suhtle [inglise keeles on need kolm sõna “contemplate”, “reflect” ja “communicate”. Täpsemalt selgitab Deleuze oma ideed raamatus “What is Philosophy?”, lk. 6: “[Philosophy] is not contemplation, for contemplations are things themselves as seen in the creation of their specific concepts. It is not reflection, because no one needs philosophy to reflect on anything. /---/ Nor does philosophy find any final refuge in communication, which only works under the sway of opinions in order to create “consensus” and not concepts. The idea of Western democratic conversation between friends has never produced a single concept. /---/ Contemplation, reflection and communication are not disciplines, but machines for constituting Universals in every discipline.”]. Täpsem on öelda, seda kõike nad võib-olla küll teevad, aga see ei väljenda neile eriomast tegevust: loomine. Filosoofid loovad mõisteid, kontsepte [Kasutan edaspidi sõna “kontsept”, et eritleda Deleuze’ile omast käsitust selle sõna muudest tähendustest]. Kontseptid pole midagi antut, nad tuleb luua. Nagu kunstnikud loovad jooni ja värve. Antud on Deleuze’i jaoks näiteks vood (flows) ja masinad (machines): “Every machine … is related to a continual material flow (hylč) that it cuts into. /---/ [t]he anus and the flow of shit, for instance; the mouth that cuts off not only the flow of milk but also the flow of air and sound; the penis that interrupts not only the flow of urine but also the flow of sperm” (Deleuze 1996 : 36). Loomine on voogude jagamine, organiseerimine ja ühendamine nii, et voogudest eraldatud singulaarsustest ja nende ümber midagi produtseeritakse. Kontsept on “mõttevoost eraldatud singulaarsuste süsteem” (Deleuze kujutleb mainitud mõtete voogu omapärase sisemise monoloogina) (Deleuze 1980).
Antud ideel on omapärased tagajärjed. Filosoofia ei saa olla Deleuze’i jaoks mingisuguse tõe otsimine, sest “truth is always subordinate to the system of concepts at one’s disposal” (Deleuze 1980). Ning filosoofid ei saa olla üksteisega vastuolus: “[t]o say that philosophers contradict one another is a feeble formula, it’s like saying that Velasquez did not agree with Giotto …” (Deleuze 1980a). Iga filosoof on seega põhimõtteliselt oma tegevuses üksi. Tal on omad probleemid, mis teda huvitavad, ning nende ületamiseks loob filosoof kontsepte. Kuidas aga seletada terveid suuri koolkondi filosoofias? Igal kontseptil on oma signatuur, allkiri. Näiteks “sünteetilised otsustused” on Kanti kontsept. Kui filosoof teatud probleemi lahendamise käigus leiab, et ta “vajab” näiteks seda Kanti kontsepti, siis saab tast kantiaan, selles küsimuses. Samas, vastava kontsepti kasutuselevõtul teise filosoofi poolt võib see muutuda, saada teise sisu. Missugune on Deleuze’i jaoks hea ja missugune halb filosoof? Halb filosoof on tema arvates selline, kes ei loo ühtegi kontsepti, vaid kasutab teiste valmisloodud ideesid, ning seega loob vaid arvamusi ega esita ühtki probleemi. “Some people talk, don't create concepts, put forth opinions, but moreover, we don't know what problems they're talking about.” (Stivale 1998) Miski ei valmista Deleuze’ile rohkem meelehärmi kui filosoofiline loba, klatš. ----- siia juurde see näide Jumala-küsimusest kui ilma probleemita küsimusest ning kuidas Pascal küsis sarnase, aga probleemiga küsimuse.
Kontsepte ei looda niisama, nende järele peab olema vajadus. “[Concepts] should have a necessity, as well as an unfamiliarity, and they have both to the extent they are a response to real problems” (Deleuze 1995 : 136). Deleuze toob selle selgituseks “karjatuse” kontsepti. Filosoof ei laula, ta karjatab, ütleb ta. Kontsepti vajamine, see on see, kui sul on midagi karjuda. Ta toob näiteks sellise karjatuse: “Selge sott, et kõigel, mis on, peab olema põhjus.” Kui me sellise karjatuse peale mõtleme, tuleb kohe meelde rida filosoofe, kes sellega ilma kõhklemata nõus oleks. Deleuze nimetab neid “philosophers of passion, of pathos” ja vastandab neid “logose filosoofidele” (Deleuze 1980). Teisal seletab Deleuze seda kontsepti tingitust probleemist nii: “[C]oncepts are only created as a function of problems which are thought to be badly understood or badly posed” (Deleuze 1994: 16).
Ei ole olemais lihtsaid kontsepte. Igal kontseptil on mitu komponenti, mis ta määratlevad, iga kontsept on kombinatsioon, šiffer. Ta on paljusus. Isegi “esimene kontsept”, see, millest filosoofia algab, on mitmest komponendist koosnev: pole üldsegi enesestmõistetav, et filosoofia peaks kusagilt algama. Isegi kui filosoofial oleks algkontsept, peaks selles sisalduma ka vaatepunkt ning põhjus, alus. Kontsept on paljusus, ta on tervik – sest ta ühendab oma komponendid –, ent fragmendiline tervik (Deleuze 1994 : 15-16). Kontsepti näitena on Deleuze toonud Platoni Idee. Mis asi see on? Idee on asi, mis on ainult see, mis ta on, teisisõnu, ta ei ole midagi peale iseenda. Platoni enda näide: ema pole ainult ema, vaid ka abikaasa ja kellegi tütar. Nüüd kujutame ette, et ema oleks ainult ema ja mitte midagi muud, näiteks Neitsi Maarja. Isegi kui see pole võimalik, siis selline ema olekski ema Idee. Ainult õiglus on õiglane, ütleb Platon. See on abstraktne, sest meil pole probleemi silme ees, Platonit lugedes muutuks kõik konkreetseks. Platoni jaoks olid selliseks probleemiks pretendendid, s.t. inimesed, kes ütlevad, et teatud asja jaoks on just tema parim näide. Probleem on siin selles, kuidas nende pretendentide vahel valida. Näiteks poliitik, mida algul defineeriti kui inimeste eest hoolitsejat. Siis astusid ette eri inimesed (kaupmees, arst, karjane) ja ütlesid, et tema on parim näide poliitikust. Idee on siin loodud kui midagi puhast, etalon, mille abil saaks valida parima pretendendi – selle, kes on etalonile kõige lähemal (Stivale 1998).
Üks kontsepti olulisi omadusi on ta seotus liikumisega. Kontsept pole midagi staatilist, ta on liikuv – Deleuze tunnistab siin oma võlgnevust Bergsonile. “Bergson presents one of the first cases of self-moving thought. Because it’s not enough simply to say concepts possess movement; you also have to construct intellectually mobile concepts.” (Deleuze 1995: 122) Niisiis mitte ainult liikuvad kontseptid, vaid lausa iseliikurid.
Filosoofia kui kontseptiloomise idee on Deleuze’il ühendet kahe muu valdkonnaga, mis samuti loovad: teadus loob funktsioone (valemite mõttes), kunst loob aistingute kogumeid. Ükski kolmest valdkonnast pole teiste suhtes eelistatud seisundis, kõik loovad. Deleuze jaoks on huvitav nende kolme ala vahelised seosed, ta räägib sellega seoses “vahendajatest” (mediators). Hoolimata nende tegevusalade täiesti eri arengurütmidest, erisuunalistest liikumistest on näiteks teadlaste funktsiooniloomingus ja filmitegijate pildiloomingus hämmastavaid sarnasusi. Deleuze toob näite justnimelt nendest valdkondadest: füüsikas on midagi, mida kutsutakse “pagari transformatsiooniks” – võtad ruudu, venitad selle ristkülikuks, teed pooleks, paned ühe poole teise peale ja nii mitmeid kordi. Teatud kordade arvu järel on kaks algul kõrvuti olnud punkti jõudnud üks ühte, teine teise ristküliku poolde. Seda on uurinud Prigogine ja Stengers ning viib terve teooriani, mis Prigogine’i enda arvates on tema tõenäosuslikus füüsikas väga olulisel kohal. Deleuze toob siia kõrvale Resnais’ filmi “Je t’aime, je t’aime” (tõlkes “Ma armastan sind, ma armastan sind”): näeme ühte momenti peategelase elust, mida korratakse reas eri kontekstides – eri detailid liiguvad pidevalt nii, et mis on ühes kontekstis väga oluline, muutub teisal tähtsusetuks. Deleuze’i jaoks kajab selles “pagari transformatsioon”. Selline kajamine teaduse ja kunstiga toimub ka filosoofiliste kontseptide loomisel (Deleuze 1995 : 124). Deleuze toonitab, et filosoofial pole siin mingit “pseudoprimaarsust” ega loomingulist alaväärtuslikkust. Kontseptide loomine pole kergem kui uute visuaalsete või heliliste ühendite loomine või funktsioonide loomine. Kolme valdkonna vaheline omavaheline mõjutamine ei toimu nii, et üks jäljendab või peegeldab teises toimunud loomingulist tööd. See oleks väärtusetu. Veel täpsustab Deleuze: “Nor is interplay an exchange: it all turns on giving or taking” (Deleuze 1995 : 125). Siiski, milleks rääkida vahendajatest? “Creations’s all about mediators,” selgitab Deleuze järgnevalt. Need võivad olla inimesed – filosoofi jaoks kunstnik või teadlane; teadlase jaoks filosoof või kunstnik – või ka asjad, taimed, loomad. “[Y]ou have to form your mediators. It’s a series. If you’re not in some series, you’re lost. I need my mediators to express myself, and they’d never express themselves without me: you’re always working in a group, even when you seem to be on your own.” (Deleuze 1995 : 125). Tema ja Félix Guattari on samuti üksteise vahendajad.
Miks siduda sellist mõtteviisi funktsionalismi nimega? Esmalt võib viidata sellele küsimusele, mida paljud ei küsi: mis on filosoofi ülesanne? ning ehk ka antud vastuse ootamatusele. Samuti ideele, et kontsepte ei tehta niisama, vaid probleemide lahendamiseks, mis pole püstitatud niisama, vaid on karjatused. Lisaks meenutab see mulle üht teist funktsionalismi, arhitektuuris nimelt: maja, kus kõigel on oma koht (miski pole niisama). Valge majakuup, suurte galeriidega, pealtnäha tavaline, ent terasemal jälgimisel on see kõik üks suur omapära. Maja kui elamise masin.
Deleuze on kirjutanud rea raamatuid filosoofia ajaloost, mis kõik samuti jagavad eeltoodud mõtteviisi filosoofiast kui loomisest. Tema jaoks ei tähenda filosoofia ajalugu seda, et teatud filosoofi mõtteid lihtsalt reprodutseeritaks (korrataks filosoofi sõnu), vaid sarnaselt kunstnikule tuleks luua “portree”. Luua sarnasus teises mateerias, sarnasus oleks vaja produtseerida. Kuidas seda saavutada? Filosoofid panevad oma teostes ette uudseid kontsepte, selgitavad neid, aga ei seleta, mis probleemide lahenduseks need kontseptid on loodud. Deleuze toob näiteks Hume’i, kes loob “uskumuse” (belief) kontsepti, aga ei ütle, kuidas ja miks püstitub teadmise probleem tema jaoks nii, et ta näeb teadmist kui teatud uskumuse liiki. Filosoofia ajalugu, selle asemel et meile Hume’i sõnu korrata, peaks seletama, mida ta võttis enesestmõistetavana; mida ta ei öelnud, ent mis sellest hoolimata on ta ütlusis kohal. (Deleuze 1995 : 136). Teine näide toetub eespool toodud Platoni näitele Ideest ja pretendentidest: miks tõusetus pretendentide-probleem just Kreekas? See on tüüpiline Kreeka probleem, leiab Deleuze. Kreeka linnriikliku demokraatia probleem, sest seal võis ametnike ametikohtadele esitada kandidaate, pretendente. Impeeriumis valis imperaator ise oma funktsionäärid. Aga kreekalik linnriik oli rivaliteedi ühiskond, kus peeti ju ka olümpiamänge ja kohtuprotsesse (Stivale 1998).
Miks on filosoofia ajalugu filosoofiale oluline? Deleuze toob paralleele maalikunstiga, täpsemalt Gaugain’ ja Van Gogh’iga: kaks tema meelest suurimat koloristi. Oma karjääri algul ei julenud nood värvi kasutada, tundsid selle ees aukartust. Aja jooksul muutusid nad järjest julgemaks ning alles aastate järel julgesid seda kasutada täie julgusega, teha täisväärtuslikke maale. Samuti on ka filosoofias, ka siin tuleb filosoofilise värvi kasutamisega algul ettevaatlik olla. Ja filosoofiline värv on kontsept. Filosoofia ajalooga tegelemine on heaks ettevalmistuseks, tutvumiseks, kuidas kontsepte enne on loodud. Muidugi pole selline ettevalmistav ülesanne ainuke (Stivale 1998). Deleuze’i raamatus “The Fold” (alapealkirjaga “Leibniz and the Baroque”) segunevad Leibnizi-aegsed probleemid Deleuze’i enda 20. sajandi probleemidega. Suurepärased filosoofid, leiab Deleuze, on aegumatud. Kuidas seda aegumatust välja tuua, kuidas kasutada näiteks Leibnizi kontsepte praeguses ajas? “It's not necessarily to be his disciple, but to extend his task, create concepts in relation to and in evolution with the concepts he created.” (Stivale 1998)
Filosoofia ajalooga seoses räägib Deleuze “mõtteimaagost” (image of thought). See on miski, mis on ajaloo jooksul palju muutunud: see pole meetod, vaid midagi sügavamat, see on just see osa, mida võetakse kui enesestmõistetavat, mida ei öelda välja – koordinaatteljestik, dünaamika, orientatsioonid: mida tähendab antud ajal mõelda või end “mõttes orienteerida”. Mõtteimaago eelneb filosoofiale, see on eelfilosoofia. Luues kontsepte, juhindume me mõtteimaagost. “It cries out, so to speak, whereas concepts are like songs. … One might call this study of images of thouht “noology” and see it as the prolegomena to philosophy.” (Deleuze 1995 : 148-149).
Kas filosoofia ajaloos toimub midagi “progressi”-laadset? Deleuze ütleb, et ei ole mõtet teha filosoofiat nii, nagu Platon seda tegi, mitte seepärast, et me oleme Platoni ületanud, vaid sest Platonit pole võimalik ületada, pole mõtet korrata seda, mida tema juba teinud on. On vaid valida: “doing the history of philosophy, or transplanting bits of Plato into problems that are no longer Platonic ones.” (Deleuze 1995 : 148)
Ühes kirjas annab Deleuze retsepti filosoofia raamatute lugemiseks. Ta ütleb, et on kaks võimalust raamatu lugemiseks: üks võimalus on kohelda raamatut kui mingi sisuga täidetud kasti ja vaadata, et mida see tähistab. “[I]f you’re even more perverse or depraved you set off after signifiers.” Järgmist raamatut tuleks sama idee järgi kohelda kui järjekordset kasti, milles on ka esimene või mis ise on esimese sees. “And then you annotate and interpret and question, and write a book about the book, and so on and so on.” (Deleuze 1995 : 8). On ka teine võimalus, mida Deleuze silmnähtavalt soosib: kohelda raamatut väikse mitte midagi tähistava masinana ja vaid küsida: “Kas ta töötab ja kuidas ta töötab?” Kuidas see minuga töötab? Kui see ei tööta, kui midagi ei “tule läbi”, tuleb proovida järgmist raamatut. Selline lugemine on “intensiivne”: kas midagi tuleb läbi või ei. Pole midagi seletada, midagi aru saada või tõlgendada. See on nagu elektriahelasse lülitumine. “This intensive way of reading, in contact with what’s outside the book, as a flow meeting other flows, one machine among others, as a series of experiments for each reader in the midst of events that have nothing to do with books, as tearing the book into pieces, getting it to interact with other things, absolutely anything… is reading with love.” (Deleuze 1995 : 8-9)
Deleuze’i jaoks on rida asju, mille kohta ta pea igal võimalusel üles astub. Üheks selliseks on universaalid. Ta leiab, et kui kaasaegses filosoofias asjad halvasti on, siis just filosoofia tagasipöördumise tõttu abstraktsioonide, “alguse” (origin) probleemide ja muu sellise juurde. Ja seda just ajal, kui tundus, et need probleemid on kõrvale heidetud. “It was no longer question of starting and finishing. The question was rather, what happens “in between”?” Pöördutakse tagasi “igaveste väärtuste” juurde, inimese konstitutsioonilised õigused on miski, mida peetakse “igavesteks väärtusteks”. “[I]f we’re so oppressed, it’s because our movement’s being restricted, not because our eternal values are being violated.” (Deleuze 1995 : 121-122)
Abstraktsioonid ei seleta midagi, neid tuleb ise seletada: ei ole olemas universaale, pole midagi transtsendentset, mingit Ühtsust, subjekti (ega objekti), Mõistust. On ainult protsessid, mis on mõnikord ka ühtsustavad, subjektiviseerivad, ratsionaliseerivad, ent on sellegipoolest protsessid. Mainitud protsessid toimuvad paljusustega ja paljusustena, paljusus, pluraliteet, on see, milles tegelikult asjad “juhtuvad”. Ainuke asi, mis transtsendentsuse kaasamine kaasa toob, on see, et liikumine on takistatud: toimub tõlgendamine, selle asemel, et eksperimenteerida. Tõlgendamine toimub alati silmas pidades midagi, mis on kadunud, mida pole. Ühtsus on just see, mis on paljususest puudu, sarnaselt subjektiga, mis on kadunud sündmuste voos. Loomulikult asjad ongi mõnikord kadunud, ent sel puhul on tegemist millegi abstraktsega, mõne transtsendentse vaatepunktiga, näiteks Minaga. Protsessid on saamised, muutumised ning nende üle ei tohi otsustada lõpliku tulemuse või millegi säärase järgi, vaid selle järgi, kuidas nad jätkuvad ja nende võime järgi jätkuda. Kontseptid ei ole universaalid, vaid rida singulaarsusi, mis igaüks ulatuvad mõne teise singulaarsuse naabrusse. Deleuze eelistab sarnaselt Michel Serres’ile näha filosoofias paljususte loogikat (Deleuze 1995: 146-147).
Kui me midagi tajume kui tervikut, ühtsust, siis on see konstrueeritud. Tervik toodetakse sarnaselt oma osadele nende kõrvale. “We no longer believe in primordial totality that once existed, or in a final totality that awaits us at some future date,” deklareerib Deleuze koos Félix Guattari’ga. Ta ei usu enam mingisse salapärasesse evolutsioonilisse dialektikasse, mis sihib harmoonia vormimist heterogeensetest tükkidest nende krobelisi külgi maha lihvides. Küll on ta valmis aktsepteerima perifeerias asuvaid totaalsusi. “If we discover such a totality alongside various separate parts, it is a whole of these parts but does not totalise them; it is a unity of all of these particular parts but does not unify them; rather, it is added to them as a new part fabricated separately.” (Deleuze 1996 : 42)
D e l e u z e Gilles, Félix Guattari 1996. Anti-Oedipus. Capitalism and Schizophrenia. - London: Athlone Press
D e l e u z e Gilles 1995. Negotiations, 1972-1990. - New York: Columbia University Press
D e l e u z e Gilles, Félix Guattari 1994. What is Philosophy? - New York: Columbia University Press
P i n h a s Richard (editor) 1998. Deleuze Web: http://www.imaginet.fr/deleuze/sommaire.html;
D e l e u z e Gilles 1980. Lecture on Leibniz: http://www.imaginet.fr/deleuze/TXT/ENG/150480.html;
S t i v a l e Charles (editor) 1998. L'Abecedaire de Gilles Deleuze, avec Claire Parnet: http://www.langlab.wayne.edu /romance/ FreD_G/ABC1.html
